Pantvangis olnud ratturi August Tillo sõnul oli läbielatu kogemus, mis muutis kõigi ratturite elu: «Teatavas mõttes on see nagu joon, mis lõikab meie elu pooleks. Elu enne seda ja pärast seda.»

«Kõik käis väga kähku, neid ei häirinud isegi tavaliiklus seal maanteel,» meenutas röövi Madis Paluoja. «Minu jaoks oli see eriti õõvastav, kui ma näen, et minu parimale sõbrale sõidetakse autoga sisse!» kirjeldas hanerivis tagapool sõitnud Madis, kuidas kaht esimest ratturit rammiti auto küljega ja kolmas löödi pikali auto uksega.

August Tillo, kelle jalge ette tulistati ka üks kuul, ei suutnud uskuda, et toimuv, on päris: «Kas nad on kindlad, et nad meid tahavad röövida? See tundus nii uskumatu. Filmis oled seda näinud, ent elu lõpuni ma näen seda momenti kui filmi. Kuidas auto sõidab ja rammib meid.»

Rattureid oli jälgitud juba Liibanoni piirist alates. Pärast rünnakut topiti nad kiiresti mikrobussi ja viidi minema. Mobiiltelefonid korjati ära. Paluojale jäi see veel natukeseks kätte, kuid ka tema loovutas selle vabatahtlikult.

Pärast röövi hoiti mehi kolmes erinevas peidukohas nii Liibanonis kui ka Süürias, kuid mehi ei lahutatud. Kokku tehti neist viis-kuus videot, kuid mehed ei teadnud, mitu neist avalikkuse ette jõudis.

Umbes teise nädala paiku astusid röövijad relvadega sisse ja ütlesid, et meedias liigub uudis, mille kohaselt on neli röövitutest juudid. «See oli päris kole hetk meie jaoks. Tõesta mitte millegagi, et sa pole juut. Ega meil ei olnudki millegagi tõestada. Me ütlesime, et vaadake meile näkku ja vaadake meie nimesid. Seekord jäid uskuma,» rääkis Jaan Jagomägi.

Röövitud elasid röövijatega koos mägedes. «Lühikirjeldus on selline: 2000 meetrit, kolmkümmend viis ruutmeetrit, 7 eestlast, 8 terroristi, 8 kalašnikovi, kotitäis granaate, kaks pommivööd,» kommenteeris Kalev Käosaar. Toit oli eri kohtades erinev.

Röövitud elasid algselt euroopaliku päevaplaani järgi, kuid hiljem hakkasid nad oma päeva planeerima vastavalt röövlite palvuste aegadele. «Me üritasime nende palvuse ajal mitte rääkida ega muud heli tekitada. Aga põhimõtteliselt rääkimiskeeldu kui sellist ei olnud. Me üritasime käituda, nagu oleks kellegi juures külas.» sõnas Paluoja.

Küsimuse peale, ega keegi vigastada ei saanud, lõid kõik korraks pilgud maha. Kalev Käosaar vastas ruttu: «Sellised väikesed asjad, aga meie eest hoolitseti, meile toodi ravimeid ja kõik sai korda.»

«Tõele au andes, nad üritasid meiega käituda, meid hästi koheldes» lisas Paluoja.

Välismaailmaga olid vangid halvasti kursis, kuid aegajalt kuulsid nad läbi seina valvurite raadiost Urmas Paeti ingliskeelseid sõnavõtte kohalikus meedias ning vahepeal rääkisid ka röövijad neile asjade käigust.

Oma vabastamisest said nad teada üleeile kell pool kaks Liibanoni aja järgi. Nad pandi autosse ja viidi Süüriast Liibanoni ning jäeti maha ühte inimtühja kohta, kuhu nad jõudsid kell neli öösel. Röövijad jätsid neile telefoni ühe Eesti numbriga ja ütlesid, et kui päike tõuseb, siis nad võivad helistada.

Küsimusele, kas mehed vangisoleku ajal oma elu pärast ka kartsid, vastas Paluoja: «Oleks väga rumal väita, et me ei kartnud. Ainult rumalad ei karda.»

Julgustavalt kõlas aga väide, et röövlid lubanud, enam mitte kunagi eestlasi võtta, sest neid rahuldav lahendus võttis liiga kaua aega.

Jaga artiklit

0 kommentaari

Päevatoimetaja

Telefon 51993733
online@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis