3
fotot
TAGASI KODUMAAL: Ratturite esimesed sammud kodumaal pärast röövimist. (MATI HIIS)

Eile varahommikul jõudsid Eestisse tagasi Liibanonis röövitud jalgratturid. Mehed tegid nalja ja olid rõõmsad, et said oma perekondade juurde tagasi.

Tallinna lennujaam, kell näitab kümme minutit kolm läbi. On öö, tibab seenevihma. Takso takso järel sõidab lennujaama ette, neist astuvad välja erinevate väljaannete reporterid, kaameramehed ja fotograafid. Peatselt on oodata mehi, kes olid moslemite käes pantvangis neliteist päeva rohkem, kui on kestnud praegune Eesti valitsus.

Esimesed ratturite pereliikmete autod jõuavad kohale. Ühe röövitu pisitütre käes on väike Eesti lipp. Nii kui autost välja tullakse, on ootamas fotograafide parv. Justkui Hollywoodi tähed, astuvad nad naeratades ja juteldes välklampide sähvides viptsooni.

Lähedaste saabumine ja salapärane buss

Fotograafid arutlevad, kuidas lennuki maandumist oleks kõige parem pildistada. Ootamatult sõidab ukse ette tumendatud akendega valge väikebuss.

"Näe, bussiga toodi hoopis!" viskavad fotograafid villast. Pärast pisikest seismist sõidab buss uksi avamata lihtsalt eemale.

Kuna rahvast tuleb juurde, on ilmselt targem minna vihma käest vipruumi fuajeesse. Turvakontroll väravas tundub rangem, kui tavalise lennu peale minnes.

Ajakirjanike päralt on ainult eesruum, turvamehed panevad postid maha ning lindiga tehakse saabuvatele ratturitele koridor lennujaama maandumisplatsi uksest ruumini, kus ootavad neid perekonnad ja sõbrad.

Kohalolijate meeleolu püsib ülev. Aegajalt võib näha ratturite lähedasi ka ajakirjanike juures liikumas või väljas närviliselt suitsetamas. Ühel hetkel liitub lennujaama turvameeskonnaga kaks politseinikku, kes hakkavad turvalintidega piiratud ala valvama. Kell näitab 3.45 ehk siis aeg, kui ratturid pidid saabuma, kuid väljas on näha vaid tühi maandumisrada. Fotograafid ja kaameramehed trügivad lindi ääres, et saada parim pilt tulijatest. Politsei hakkab juba märkusi tegema.

Lähedaste juures vipruumis kostab lõbusat jutlemist. Ühe ruumisviibija sõnul pakuti ka ülimalt head kohvi.

Kell 3.52 on kuulda maanduva lennuki mürinat. Kostub hüüatus: "Tulevad!" Lennuk sõidab peaukse juurde ning pargib ootavatest ajakirjanikest umbes 40 meetri kaugusele. Trapp lastakse alla, sugulaste poolt prahvatab aplaus. Trapil sagitakse, kuid keegi veel välja ei tule. Kõik objektiivid on suunatud lennukile.

Esimesena astub lennukitrepile välisminister Urmas Paet ning sammub uhkes üksinduses trepist alla. Ja siis ilmub ukseavale esimene rattur. vipsaalist kostub uus aplaus. Ükshaaval astuvad mehed lennukist maha ja sammuvad lennujaama poole. Natuke enne sissetulemist tehakse firmamärgiks muutunud ühiskummardus.

Mehed on habemes. Nagu nad hiljem selgitasid, siis pantvangistajad ei lubanud neil habet ajada - uhke habe on aumehe tunnus.

Ratturite sisenemine meenutab olümpiasangarite vastuvõttu: uhkes hanereas sammutakse sisse. Fotoaparaadiklõpsud on nii valjud, et neid on kuulda ka parkimisplatsile. Ajakirjanike rõõmuks tehakse veel üks kummardus ning minnakse ukse taha, kus ootavad lähedased. Edasine jääb pressi valvsa silma alt välja. Ainult kellegi suur reisikott jääb ukse kõrvale ootama.

Paet, kes on kogu selle aja seisnud välisukse varjus, astub nüüd ajakirjanike sekka. Ta tundub kergendunud ja leiab aega lõõpimiseks: "Kas te sellisel kellaajal juba magama ei peaks?"

Kohe ümbritsevad teda kaamerad ja unetud ajakirjanikud hakkavad reisi kohta küsima. Paet kaob pärast intervjuude andmist vaikselt vipruumi. Kohalolija sõnul pidas ta pika ja emotsionaalse kõne, kus ta tervitas tagasijõudnud rattureid.

Ajakirjanikud ootavad koridoris. Korraks läheb vipruumi uks lahti ja kostub hääl: "Vaadake, mida te meediale räägite!"

Pressikonverents ja kiidusõnad kapole

Tuleb pressiesindaja, kes saadab inimesed üles pressiruumi. Ratturid tulevad välja ja võtavad üksteisel õlgadest kinni. Esimene kommentaar nendelt on: "Uus sünnipäev, elu parim päev!" Järgneb taas üks kummardus rahvale ja tänusõnad: "Aitüma kõigile! See kummardus on mõeldud eelkõige Urmas Paetile ja kaitsepolitseile selle uskumatu päeva eest. Umbes 24 tundi tagasi lasti meid vabaks, keset tühermaad ja mägesid ja praegu oleme me siin teie ees – paremat päeva on raske ette kujutada!"

Ehkki pressikonverentsile jäi seitsmest viis ratturit (Metspalu pereliikme sõnul polnud otsus mitte ilmuda planeeritud, vaid tuli asjade käigus – Martin oli läbielamistest väsinud ja soovis kohe Tartusse koduteele asuda) jäi laua taga toole puudu.

"Me oleme istunud küll!" arvasid mehed, kuid toole organiseeriti kohe juurde ning viis ratturit koos Urmas Paetiga võtsid laua taha istet.

"Kus te siis olite vahepeal?" kõlas esimene küsimus. "Me olime rattareisil. Läks natuke pikemaks," vastasid mehed. Pärast pool tundi kestnud vestlust lasti meestel koduteele asuda.

Samal ajal sõitis lennuki juurde seesama valge buss, mis oli enne ajakirjanike juures kummaliselt peatunud. Ka kapo ametnikud tahavad magama minna.

Jaga artiklit

0 kommentaari

Päevatoimetaja

Triinu Laan
Telefon 51993733
Triinu.laan@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis