3
fotot
Tallinna kõige vanem, suurem ja kuulsam hotellrestoran oli 1817. aastal asutatud Kuld Lõvi. (Eesti Ajaloomuuseum, muis.ee)

Tallinna kõige vanem, suurem ja kuulsam hotellrestoran oli 1817. aastal asutatud Kuld Lõvi (Harju 40). Temaga samasse esindusklassi kuulusid ka St. Petersburg (Rataskaevu 7) ja Du Nord (Rataskaevu 3), kirjutab Kalervo Hovi oma äsja kordustrükis ilmunud raamatus „Kuld Lõwi ja Kultase ajal“. Suvisel õhtupoolikul on paras aeg teha selle raamatuga üks tiir Tallinna kesklinnas. Sama giidiga tasub minna ka Kadriorgu.

Juba 1850. aastal asutatud St. Petersburgi nimi andis mõista, et ennekõike oodati külalisi Venemaalt, kuid kuus aastat hiljem maikuus Tallinna külastanud Vene tsaar Aleksander II ööbis siiski Kuld Lõwis. 18 viimast aastat taas St. Petersburgi nime all tegutsenud hotell on vahepeal kandnud ka Bristoli, Tallinna, Toome ja Rataskaevu nime ning pärast Eesti taasiseseisvumist olnud valitsuse külalismaja.

Aadressil Rataskaevu 3 alustas 1878. aastal tegevust hotell Du Nord, kus ei puudunud ka oma jaj kohta noobel restoran. (Martin Ahven )

Peaaegu kõrvalmajas 1878. aastal asutatud Du Nordis olid samuti hotell, restoranid ja kabinetid. 1930ndatel hakkasid Tallinna restoranid muu maailma eeskujul spetsialiseeruma ning ka Du Nord lõpetas hotellipidamise ning tantsu ja head rooga hakati pakkuma kahel korrusel korraga.

Kuld Lõvi ja Du Nordiga samasse esindusklassi kuulus ka Rataskaevu 7 asutatud St. Petersburg. (Martin Ahven )

Paljud tallinlased mäletavad kindlasti ka eelmise sajandi algul asutatud hotell-restorani Euroopa Viru tänava väravapoolses otsas. Algul töötas maja allkorrusel restoran, teisel korrusel 12–14 numbrituba ja viis kabinetti. Hotell pidas sama nime all vastu 1973. aastani, restoran tükk maad kauem. Nii sai turist veel 1980. aastate lõpul restorani lihtsa triibulise linaga laua taga istudes tajuda restorani kunagist hõngu ja meeleolu. Lõpuks ehitati restorani Viru värava poolsesse otsa Eesti esimene McDonald’s.

Estoniast sai Kuld Lõvi konkurent  

Iseseisev restoran ja kohvik-restoran oli Tallinnas uuem nähtus. Üks tuntumaid oli napilt enne Esimest maailmasõda valminud Estonia teatrimajas tegutsenud restoran. Estonia Seltsilt üüritud ruumides asunud samanimelisest toidukohast sai algusest peale Kuld Lõviga sarnane esindusrestoran. Kolm Eesti mõistes väga suurt saali asusid teatri- ja kontserdisaali vahel. Allkorrusel oli puhvet ehk põhirestoran, teisel korrusel valge ja punane saal. Hiljem avati veinibaar ja väike roheline saal. Seal, kus praegu asub talveaed, oli toona restorani suveõu.

Samas Estonia restoranis korraldas Teise maailmasõjani ka Eesti valitsus oma suuremaid pidustusi ja ametlikke vastuvõtte.

Üks uue aja märkimisväärsemaid restorane oli ka Grand Marina (Mere puiestee 10), kuid sellest kuulsamaks sai samas majas asunud kabaree-restoran Must Kass. Viimase asutas Estonia teatri restoranipidaja Erich Wallfishi pärast seda, kui ta oli Estoniast lahti lastud.

Iseseisvatest restoranidest olgu nimetatud ka Cafe Anglais (Raekoja plats 5), mis kohviku nimest hoolimata pakkus juba enne Esimest maailmasõda peeneid õhtusööke prantsuskeelse toidukaardiga. Mingil ajal jõudis kohvik aga Tallinna viinajoomise statistikas esikohale. Pärast Eesti taasiseseisvumist tegutses seal peen restoran Karl Friedrich, viimastel aastatel pakub seal metssea- ja karufileed Tule Estonia.

Café Anglais’ist kiviviske kaugusele jäänud Dunkri tänavat oli juba 16. sajandil saksa keeles kutsutud Drunknerstrasse’ks ehk Joodiku uulitsaks. Pärast iseseisvate restoranide tekkimist sai tänav oma söögimajade ja salakõrtsidega taas kuulsaks, aga seal oli ka paar viisakamat trahterit, nagu Metropol ja Hubertus. Esimest kutsus rahvas Eesli Talliks, sama nime kandis ka pärast taasiseseisvumist tegutsenud restoran. Hubertuse ruumides töötas mõni aeg jälle Hubertus ja paarkümmend viimast aastat on seal asunud Kuldse Notsu Kõrts.

Omaette klassi kohvik-restoran oli Linden Narva mnt alguses, umbes seal, kus paljud pealinlased mäletavad Tallinna poodi. Kaasaegsete kirjelduste järgi oli see oma pehmete vaipade, peeglite ja loorberipuudega üks nooblimaid Tallinna kohvikuid, kus sageli võis kohata ka Marie Underit, Artur Adsonit ja Henrik Visnapuud.

Kui Vabadussõda läbi sai ja 1920. aasta suvel viinamüük jälle lubatud, võtsid Lindenis koha sisse uusrikkad, kes peletasid varatu kultuurirahva minema. Aja jooksul sai Lindenist õhturestoran ja kabaree, mida sai võrrelda Musta Kassiga. Hoone hävis 1944. aasta märtsipommitamises, Linden oli tegutsemise lõpetanud juba 15 aastat varem.

Siberi asemel Haapsallu asumisele

Eesti iseseisvudes kehtis Eestis Venemaa alkoholiseadus ehk alkoholi müüsid vaid riigiviinapoed. Esimese maailmasõja puhkedes keelati restoranides ka veini- ja õllemüük. Sestap tuli müüa salaviina ja kui algul linnavalitsus vaid trahvis salaviinaga vahele jäänud restorane, siis 1919.-1920. aasta vahetusel rakendati juba väljasaatmist ühiskasulikule tööle. Kuna Siberisse ei saanud eestlasi enam saata, lähetati Kuld Lõvi, Estonia ja St. Peterburgi pidajad Haapsallu.

Estonia teatri restoranipidaja Erich Wallfischi väljasaatmist Haapsallu veebruaris 1920 saab sõna otseses mõttes pidada Eesti kõige tähelepanu väärsemaks küüditamiseks.

Konflikt sai alguse, kui peaminister Jaan Tõnisson soovis korraldada uue aasta vastuvõtu 500 külalisele. Selgus, et piisavalt lauanõusid oli ainult vendadel Wallfiscidel, aga siseminister oli lasknud nad nädalaks vangi panna, sest Estonia restoranis oli jõulupühade aegu viina müüdud. Tõnisson pakkus, et laseb vennad kaheks päevaks vabaks, aga nood keeldusid. Seejärel andis Tõnisson käsu nende serviisid sõjaolukorra seaduse põhjal rekvireerida.

Seepeale keeldusid kelnerid peokülalisi teenindamast ja Tallinna garnisonist tuli saata 20 sõdurit, kellele anti selga frakid, aga jalga jäid sõdurisaapad. Tõnisson pidas tunnipikkuse peokõne, sel ajal hangus nii hanepraad kui ka peomajas hakkas temperatuur langema. Wallfischid olid kütjatele lubanud ületundide eest tasuda viinas, aga kui mehed tasu küsima läksid, sõimas Tõnisson nad läbi. Kütjad lahkusid, nagu ka suur osa külmetavaid külalisi. Teine osa oli keelust hoolimata viina võtma hakanud. Tõnissoni uudis, et peagi sõlmitakse venelastega rahuleping, ei huvitanud enam kedagi.

Seepeale üritasid ametivõimud Estonia restorani alatiseks sulgeda ja vastutava restoranipidaja Erich Wallfischi Haapsallu välja saata. Estonia teatri orkester saatis mehe linnapiirile, sealt edasi sõitis temaga kaasa orkestri puhkpillirühm, mängides Haapsaluni välja lõbusaid lugusid. Päevaleht nimetas seda teekonda viimaseks naelaks keeluseaduse kirstukaanes.

Sügisel võttis Erich Wallfisch rendile Grand Marina ja asutas Musta Kassi. Ka Estonia restoran jätkas tööd, seda hakkas pidama Erichi vend Gottfried Wallfisch.

Kõige selle peale protestis ka Haapsalu, et nende linn pole mingi Sahhalin, kuhu Tallinn oma vääritud kodanikud asumisele saadab.

1920. aasta suvel oli linnavalitsus lubanud restoranidel taas viina ja piiritust müüma hakata, aga ainult kella 9–24 ainult klaasikaupa ja koos söögiga.

Kirjeldatu on vaid kröömike Tallinna restoranikultuuri kirevast minevikust. Ja mõneski kohas võib kerge muigega tõdeda, et samad teemad on restoraniäris päevakorral sada aastat hiljemgi.

Jaga artiklit

2 kommentaari

I
Iroonman.  /   22:48, 13. juuli 2017
Mis ajapesu see veel on?? - President Ilves ütles selge sõnaga, et Eestis restorane ei olnud.
R
Riisikas  /   21:31, 13. juuli 2017
Aitäh, väga huvitav lugemine!

Päevatoimetaja

Kristin Aasma
Telefon 51993733
kristin.aasma@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis