Kas välimus teeb inimesest hea töötaja? (PantherMedia / Scanpix)

Tänapäeval pole ühte ranget reeglit, kuidas kontoritöötaja riides peab olema. Piret Kaljula, Tööinspektsiooni töökeskkonna konsultant ja võrdõigusvolinik Liisa Pakosta räägivad inspektsiooni ajakirja Tööelu vahendusel sellest, mida saab tööandja töötaja välimuse kohta nõuda. Tätoveeritud tööotsija võib paraku mõnes kohas kogeda välimusepõhist diskrimineerimist.

Siililegi selge, et see, mis on asjakohane ehitusplatsi konteinerkontoris, ei pruugi sobida ministeeriumisse ja vastupidi. Riietumisstiil on osa organisatsioonikultuurist, on see siis kuskile kirja pandud või kujunenud välja töö käigus. Uued töötajad juhinduvad enamasti vanemate olijate stiilist. Ettevõttes, kus on tavaks riietuda pigem konservatiivselt, võtavad üldjuhul ka uued töötajad selle omaks.

Tööandja võib töötajate riietusele ka konkreetsete asutusesiseste reeglite ja dokumentidega teatud tingimused seada. Küll aga peavad sellised juhendid olema üldised. Näiteks on täiesti mõistlik ja vaevalt et kedagi ahistav sätestada asutuse reeglistikus, et töötaja välimus peab olema puhas ja korrektne, mitte liiga paljastav ning et selle elemendid ei sea töötegemisel inimest ega tema kolleege ohtu.

Kui ettevõte soovib töötajate väljanägemisele rangeid reegleid seada, siis tuleks töötajat sellest juba töövestlusel teavitada, eriti kui on kohustuslik kanda vormirõivaid. Keset töösuhet töötaja riietuse korrigeerimiseks tuleb aega varuda, põhjalikult selgitada ning arvestada sellega, et uued reeglid võivad töötajale lisakulutusi kaasa tuua.

Vormiriideid valides tuleb pöörata tähelepanu riiete sobivusele ja mugavusele ning arvestada tööruumide temperatuuriga. Ehkki arvamusi vormiriietuse värvidest ja lõikest on kindlasti palju, räägib viisakas tööandja uue vormi teemal töötajatega läbi. Keegi ei taha kanda särke, mis ajavad higistama või pimestavad kliente kriiskava värvigammaga. Ka tuleks lasta igal töötajal endale sobiv number tellida ja veel parem, kui ta saab erinevaid suurusnäidiseid enne ostu selga proovida. Halvemal juhul ei saa kõik töötajad tellitud riideid kanda, sest suurusnumbrid ei sobi. 

Avatud kontorite maailmas on probleemiks kerkinud parfüümide kasutamine – äsja soetatud kallis ja hea lõhnaga parfüüm võib olla kaastöötajatele häiriv. See ei tähenda, et lõhnast peaks loobuma, küll aga tasub mõelda hommikul peale kantavale kogusele.

Kontoris kasutatavate jalanõude kohta ei ole erilisi nõudeid peale selle, et jalanõu oleks mugav ja liikumine oleks ohutu. Pidev liiga kõrgete kontsadega kingade kandmine põhjustab selja- ja jalavalu ning liigeste põletikku.

Aga kuidas on lood tätoveeringutega? Liisa Pakosta selgitab, et ennekõike võiks uut töötajat otsides ikka vaadata tööotsija sobivust ametikohale, mitte valikud välimuse osas. Kui töölesoovija on teistega võrreldes paremate tööalaste näitajatega, kuid ta jäetakse tööle võtmata ainuüksi tema tätoveeringute pärast, siis võib seda näha kui eelarvamusest põhjustatud otsust. Kui tätoveeringud pole seotud sobivusega pakutavale tööle, siis ei ole mõistlikku põhjendust tööandja otsusele, miks ta võttis tööle halvemate tööalaste näitajatega inimese. Samas ei ole Eesti seadustes välimust seadusega kaitstavate tunnuste hulgas tätoveeringut nimetatud. Seega peaks iga inimene enne tätoveeringu tegemist teadlik olema, et võib sattuda tööandja juurde, kes nimetab tätoveeringu ebasobilikuks. Iseasi muidugi, kui mõistlik see töötulemuste suhtes on, aga tööandjal on selline võimalus valikupiire seada. Näiteks kui keegi soovib tööle minna nahaarsti kabinetti ja tal on tätoveeritud nahk, siis võib-olla tööandja oma tööalase kuvandiga ei propageeri sellist käitumist ja seetõttu ei võta inimest tööle.

Küll aga tuletab Pakosta meelde, et töötajalt ei tohi nõuda mingit soorollile tüüpilist käitumist ega välimust. Töötajal on õigus kanda nii seelikut kui ka pükse, ka siis, kui tööandja nõuab seelikus käimist. Samuti ei saa naistöötajalt üldjuhul nõuda näiteks „meikige ennast nagu naine“. Piiranguid meigile või välimusele on õigus panna mõistlikel, tööga seotud põhjustel. Näiteks võivad kunstripsmed olla teatud olukordades seotud tööohutusriskiga ja sel juhul võib neid keelata.

Reklaamklippi, kunstimodelliks, osatäitjaks lavale või muusse loomingulisse rolli on tööandjal aga tõepoolest õigus otsida ka ainult kindlast soost ja teatud välimusega inimest.

Jaga artiklit

34 kommentaari

M
mihkel  /   18:17, 20. sept 2017
Oeh, järjekordne kibestunud keskealiste naiste-meeste turulaat. Öelge, mis vanuses inimene seostab tätoveeringuid vangidega? :D Ja kurb tõesti, aga eks need tätoveeringutega neiud ei soovi ka teiega tegemist teha arvatavasti. Ehk sellest ka see kibestumus?
N
Nii lihtne see ongi!  /   17:01, 20. sept 2017
Keegi ei tohi oma väljakutsuva välimusega teisi diskrimineerida. Igaühel on vabadus öelda, mis talle meeldib või mitte. Igal tööandjal on õigus otsustdata kelle välimus sobib kokku ja kaitseb tema investeeringuid ja kelle oma toodab talle kahjumit. Nii lihtne see ongi. Tätoveeritud inimesed on seda kõike teinud endaga vabatahtlikult ja peavad paraku arvestama, et kõigile ei pruugi nende eemaletõukav välimus meeldida.

Päevatoimetaja

Triinu Laan
Telefon 51993733
Triinu.laan@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis