Helen Kõpp (Stanislav Moshkov)

Nagu öeldud, siis rasedus algas mul nii, et ma ei teadnud enne rasedusest suurt midagi, kuna mind polnud see teema üldse huvitanud. Mul olid küll arengubioloogilised teadmised ning oma loogikat kasutades teadsin ma, millest võiksin hoiduda ning mis oleks kasulik uue organismi arenguks minu sees.

Aga ma polnud ikkagi tegelikult valmistunud ise rase olema, ning oma tegevusi selle järgi muutma. See tähendab, et rasedusperioodil hakkasin ma hoolega õppima ja uurima, mis oleks mu lapsele parim. Alguses mõtlesin ma kuulata ka teiste inimeste õpetusi ja soovitusi, kuni sain teada, et just rasedus on periood, mille ajal tahavad kõik sind õpetada ja vastakat ebaloogilist infot tuleb uksest ja aknast.

Mu prioriteediks sai alles areneva loote heaolu. Esimese hooga teadsin automaatselt, et rasedana peab täielikult loobuma alkoholist ning hoiduma suitsuhaisust. See polnud minu jaoks kuidagi probleemiks, kuna rasedusaegne iiveldus tekkis näiteks suitsuhaisu tundes või alkoholile mõeldes. Ma teadsin ka, et peaksin hoiduma kõikidest ravimitest või vähemalt arutama enne arsti või ämmaemandaga läbi, kui midagi on vaja võtta. Ravimite mittetarvitamine oli arengubioloogia seisukohast minu jaoks kõige loogilisem ning nii ma jälgisin hoolega, et ma ei määriks endale peale isegi ravimit sisaldavaid kreeme, mis vereringesse sattuda võivad.

Kontrollisin alati pakendilt, kas see on rasedale sobiv

Usaldasin oma keha ja teadmisi, kuid olin avatud uuele informatsioonile – olen ju esimest korda rase. Mul tekkis rasedusega väga tugev komme enne millegi uue kasutamist uurida, kuidas aine rasedatele mõjub. Olgu see siis kreem või miski muu. Näiteks olin enne rasedust mõelnud kasutada hambavalgenduskomplekti. Kui rasedusest teada sain, kontrollisin esimese asjana komplekti kasutusjuhendit ja sain teada, et seda ei soovitata rasedana kasutada. Selge! Polnud minu jaoks probleem. Üks inimene isegi küsis minult miks mul kollased hambad on. Vastus oli lihtne: rasedana ei või hambaid valgendada.

Aga edasi? Kas rasedatel on mingi eridieet? Kas ma ei tohi enam kohvi juua? Kavatsesin selle kõik järele uurida nii ruttu kui võimalik. Kuna mul oli õnneks kaks minust natuke rasedamat sõbrannat eeskujuks, sain neilt kõike küsida. Üks sõbranna jõi rasedana kohvi ning uurisin kohe huviga, kas kohvi võib juua. Kuna ta oli ka just juukseid värvinud, küsisin ka selle kohta. Ta vastas, et mõlemat võib teha. Või mis mõlemat – suhteliselt kõike võib teha!

Kui peamised murekohad olid ära lahendatud, hakkasin edasi enda loogikat kasutama. Nagunii tegi mu organism pool tööd ära – ebameeldivad toidud jäid söömata, ebamugavad kehaasendid olemata. Usaldasin oma keha just seepärast nii palju, et tajusin oma sees nii suuri muutusi – näiteks pidutsemise isu kadus täielikult, mõtted olid peas hoopis teistsugused ning tulevik tundus ka kuidagi helgem, hoolimata sel hetkel käsil olnud tohututest probleemidest.

Võõrad inimesed tulid õpetama, mida tohib ja mida mitte

Mida rohkem inimesi aga mu rasedusest teada sai, seda rohkem ilmus nende hulgast välja ka õpetajaid. Vot sellist asja ma küll enne raseduse kohta ei teadnud, et kõik võõrad ja poolvõõrad inimesed tulevad karmilt õpetama, mida võib rase teha ja mida mitte. Ning enamasti ütlevad nad, et rase ei või mitte midagi teha. Näiteks planeerisin juukseid värvida ning teadsin, et seda võib teha. Tänaval hingan ma palju rohkem aineid sisse kui juukseid värvides. Värvisin juuksed rõõmsalt ära.

Esimese värvitud juuste pildi peale ilmus välja mitmeid inimesi, kes teatasid, et ma ei tohiks üldse juukseid värvida, sest olen ju rase! Lugesin uuesti kõiki juuksevärvipakendeid ning kuskil ei olnud poole sõnagagi öeldud, et rasedana seda kasutada ei või. Teades ju, kui karmid reeglid on igasugu kahjulikele ainetele, siis oleks ilmselgelt ka hoiatus juuksevärvipakenditel. Seega vastasin neile nii nagu asi oli. Kuid selle peale ilmus inimestelt põnevaid kogemusi, mida nad pimesi uskusid, näiteks ütles üks: „Mu sõbranna sõbra tuttav oli kunagi kümme aastat tagasi juuksur ja ta keeldus ühel mu tuttaval juukseid värvimast, kui too rase oli. Seega usaldan rohkem teda, kui seda, et meditsiinitöötaja ütleb, et rasedana võib juukseid värvida või et värvipakil pole hoiatust.“

Igaks juhuks küsisin jälle ühelt teiselt rasedalt sõbrannalt uuesti selle kohta ning ta ütles, et vabalt võib juukseid värvida, ärgu ma uskugu igasugu õpetajaid. Ta lisas ka, et kui kõiki kuulata, siis võiks rasedana ainult lamada ning isegi mitte liigutada ja süüa vaid krõpsu ja kommi. Seega hakkasin huviga kuulama, mida inimesed raseduse kohta räägivad ning selle tõttu kujunes mul rasedusest täiesti enda arvamus.

Rase ei tohi käsi rinnust kõrgemale tõsta? 

Näiteks rääkisid mõned „õpetajad“, et rasedana ei tohiks mitte mingil juhul käsi üldse rinnust kõrgemale tõsta. Seega ei oleks ma saanud pesta juukseid ega nägu või juukseid patsi panna. Kuidas ma niimoodi üheksa kuud elan, kui ma käsi põhimõtteliselt kasutada ei või?! Ma mõtlesin huviga, kuidas need inimesed käsi kasutamata oma raseduse üle elasid. Kas ja kuidas nad juukseid pesid? Kuidas nad näkku kreemi panid? Kuidas nad riietusid? Kuidas nad hambaid pesid? Ilmselgelt eirasin ise seda soovitust, sest täitsa hambaid pesemata olla ei tahtnud – käed on hambaid pestes ohtlikult kõrgel küll.

Üks vanema põlvkonna inimene seletas, et käsi ei tohiks pea kohale tõsta seetõttu, et muidu läheb nabanöör lapsele ümber kaela. Mõtlesin hoolega, kuid isegi oma raseda ajuga ei leidnud sellises veidras seoses mitte mingisugust loogikat. Minu meelest ei ole ema kehaasendis mitte mingisugust mõju sellele, kuidas beebi emakas asub. Kuulasin soovituse huviga ära ning tõstsin käsi edasi nii kõrgele kui tarvis. Anatoomilised teadmised ületasid ikkagi seda müüti.

Käte üles tõstmise kohta oli minu jaoks ainus loogika selline, et ennast ei tohiks liigselt venitada. See tähendab, et ei ole tarvis jää peal libiseda või väga järske venitavaid liigutusi teha. Seega kõndisin ma ettevaatlikult ning liigutasin end ka rahulikult, tõstes muidugi käsi nii kõrgele kui vaja ning tehes täpselt seda, mida mul teha vaja oli.

Muidugi olin kuulnud, et rasedana ei või raskeid asju tassida, kuid seda ma kahjuks täiesti vältida ei saanud. Nüüd olen muidugi hulga ettevaatlikum. Mul polnud lihtsalt võimalik oma kolme kotti kaks korda nädalas muudmoodi ühiselamu viiendale korrusele saada, kui neid ise tassides. Samuti kandsin poekotte ja muid asju, kui vaja. Püüdsin muidugi kotid võimalikult kergeks jätta, asju rahulikult tassida ning mitte nendega väga pikka maad läbida. Ma ei tea, mitu kilogrammi on rasedal asjade tassimise maksimum, aga ilmselt ületasin selle. Huvitav oli see, et siis ei tulnud küll keegi ütlema, et peaksin asjade tassimist vältima.  

„Õpetajaid“ tuli juurde, kui rääkisin, et mul tekkis mingi aeg alkoholivaba joogi isu. Rasedana usaldan väga oma isusid ning kui mul tuli alkoholivaba siidri isu, siis ei keelanud ma paar korda endale seda jooki. Siis tuli paar inimest mulle ütlema, et see on kardinaalselt keelatud, kuna sisaldab 0,01% alkoholi. Nende loogikat kasutades järeldasin, et ka keefir peaks siis rasedale täielikult keelatud olema, kuid sellest ei ole ma loobunud. Ma olen lausa nii suur mässaja, et olen võtnud endale paar korda alkoholivabu kokteile ning lausa ühe alkoholivaba õlle! Tore, et seda keegi tähele ei pannud! Muidu oleksin saanud pahandava põhjenduseta monoloogi, et alkoholivabad kokteilid on rasedana täieliku keelu all. Olen, jah, väga paha ema, et annan oma isudele järele ja joon mahla! Või siis muidugi – selles alkoholivabas siidris on ju ka ilge keemia sees – nii öeldi mulle. Seda loogikat kasutades peaksin hingamisest loobuma, sest õhus on ka keemilisi molekule. Ega ma siidrist end lõhki ei joo ju. Iga asi on üle tarvitades kahjulik, isegi hapnik. Hiljem kuulsin ka seda, et viinamarju ei tohi süüa, sest need tekitavad rasvunud lapse ning siis ei mahu ta välja. Mulle tundub see ainult niimoodi loogiline, kui ma sööks päevast-päeva ainult viinamarju ja saaksin mitmekordse viinamarjasuhkru üledoosi.

Inimesed eksivad

Kui kurtsin mõne rasedusaegse mure üle, näiteks pideva janu, ütlesid mulle mõned inimesed, et ärgu ma muretsegu, sest läheb veel kõvasti hullemaks ja halvemaks. Mulle lubati, et tulevad igasugu jubedad isud ning hakkan veel rohkem vett kaanima. Seda lugedes oli mul just liiter vett makku kallatud ja endiselt janu, kuid mulle ei mahtunud füüsiliselt enam vett sisse. Seega ei kujutanud ma hästi ette, mis saaks veel hullem olla, kui hetkel tunne, et sooviks omale kohe füsioloogilise lahusega kanüüli veeni sisestada, et tapvat janu ära võtta. Tegelikult läks asi ainult paremaks, kui hakkasin juurde võtma magneesiumi. Huvitav, et keegi ei arvanud, et ehk on tegemist mõne aine puudusega. Õnneks hakkasin enne vitamiine võtma, kui päriselt kanüüli veeni torkasin. See kogemus näitas, et päris mure korral ei ole neist tarkadest „õpetajatest“ küll abi – lahenduse leidsin ikkagi ise.

Nii ma nägingi järjest enam, et inimesed eksivad. Teadsin, et mul endal on ka osad teadmised, nii anatoomilised, füsioloogilised kui ka teatud ainete molekulaarkeemia kohta, mida ma sain hästi ära kasutada. Seega kuulasin raseda igapäevaelu osas vaid ennast või enda lähedasi rasedaid. Kuigi olin käsi mitu korda üle rinna tõstnud ja kohvi joonud, olin endiselt rase ega leidnud seost nabanööri ja oma kehaasendi vahel. Inimeste ebavajalikke soovitusi ei kuulanud ma enam üldse. Lisaks ma lihtsalt ei öelnud enam kellelegi, et jõin külmetuse puhul teed või sõin küüslauku – eks need ole kindlasti kellegi arvates rasedale kahjulikud ning äkki selle peale jääb laps tulevikus kiilakaks või midagi muud taolist. Just nii absurdselt mõned asjad minu jaoks kõlasidki.

Kui inimeste soovitused selles osas, mida tohib või ei tohi juua-süüa ja teha, ilmus välja inimesi, kes keelas mulle loomuomaseid asju põhjusel, et olen varsti ema. Näiteks öeldi, et tulevane ema ei tohi kanda musta värvi riideid või tumedat huulepulka ja ma peaksin teatud stiilist loobuma. Samuti ei tohiks tulevane ema värvida oma juukseid lillaks või kanda kontsaga saapaid. Nende arvates võinuks ma kanda ainult roosasid ja nunnusid riideid kirjaga „Olen emme“. Ühesõnaga – rasedana pead mõtlema, kas sinu tehtu on tulevasele emale sobilik. Kas autoga sõitmine või sõjaväemustriga riiete kandmine on sobilik? Oleksin rasedana pidanud oma isiksuse hoopis alla suruma. Mida absurdsemaks soovitused läksid, seda enam sain aru, et tuleb jääda iseendaks. Mulle tundus loogiline just selline mõttekäik: rasedana on mul õigus avastada iseennast, sest seeläbi olen ma õnnelikum ning õnnelik ema tähendab ka õnnelikku last.

Rasedus on minu jaoks täiesti uus maailm ning mu avastus on, et siin uues maailmas on tohutult palju kõiketeadjaid, soovitajaid, käskijaid, kes tunnevad raseda naise keha paremini kui rase ise. Aga ka see on minu jaoks põnev – mida kõike inimesed usuvad või ei usu. Tegelikult olen ma vaid rase, mitte invaliid. Enda eest hoolitsen ma kõvasti ning oma tegevusega olen taganud kõik vajaliku kõhus olevale armsale beebile. Siit oskan soovitada ka – kui oled enda vastu hea ja hoolas, siis see ongi kõige õigem, mitte muretseda selle üle, kas sa värvisid korra juukseid või kannad tumedaid riideid. Õnnelikul ja tervel emal on ka õnnelik ja terve laps.

Jaga artiklit

52 kommentaari

N
NII  /   14:07, 15. apr 2018
NEED LUMEHELBEKESED TULEVAD, ÄRA SÖÖ LIHA,ÄRA JOO PIIMA,ÄRA ISTU EGA ASTU ,KÄED HOIA MADALAL JA ÕGI VITAMIINE EHK KEEMIAT SISSE.VANASTI MINDI LAUDAST OTSE SÜNNITAMA JA PÄRAST SÜNNITUST KOHE LAUTA TAGASI JA OLID LAPSED TERVED JA NORMAALSED.NÜÜD ON KÕIK EURO NORMIDEGA PIIRATUD ISEGI KÄTE KÕRGUS JA KEMIKAALIDE SÖÖMISE KOGUSED VITAMIINIDE NÄOL.
V
Vanaema  /   11:58, 15. apr 2018
Mina küll koen. Ja imestan, et poole sajandiga pole midagi muutunud: ikka on kõik rasedat õpetamas-käskimas-keelamas, mida tohib-ei tohi, mida süüa-mitte süüa, mida selga-jalga-pähe. Ja et rase toppigu ennast telki või kartulikotti, et keegi ei näeks ta punnis kõhtu, pirakaid tisse, taaruvat kõnnakut ja plekilist nägu. Oi kui tuttav see ette tuleb, sest samamoodi näägutati ka minu tütarde ja minia kallal! Tore, et üks noor naine julgeb nende "õpetajate" vastu protestida. Kuigi ilmal suud kinni ei pane, on siin õpetusiva sees: iga naine, kel on jultumust rasedaks jääda, peab arvestama, et kõigil on õigus talle kõike öelda, soovita, keelata, süüdistada ja parastada. Tubli tüdruk!

Päevatoimetaja

Telefon 51993733
online@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis