Et pakkuda personaalset ja paremat lugemiskogemust ning sobivaid reklaame,
kasutame veebilehel nn küpsiseid. Veebilehel navigeerimisega annad nõusoleku oma info kogumiseks.
Rohkem infot
Tee Google Chrome'i brauseri jaoks tehtud Õhtulehe rakendus oma arvuti avakuvaks ja võida tahvelarvuti APPLE iPad Pro!Lisa rakendusEi soovi
„Ma ei tea, millal jõuan. Nii palju on teha,“ kurdab Albert, kui talt midagi palume. Ja siis me läheme teise vabatahtliku, tšehhitari Veraga, Alberti ja Sara juurde ning pakkuge, mida nad teevad? Vedelevad võrkkiiges.
Esimesena meenus mulle ikka kaks hetke seoses maiadega: maiade tempel Chichen Itza, mida peetakse üheks seitsmest moodsast maailmaimest ja kus ma ka kunagi käinud olen, ning maailmalõpp. Mõned aastad tagasi väideti, et maiade kalender lõpeb 2012. aastal ja järelikult teadis tark rahvas, et siis saab maailm läbi. Endalegi ootamatult elan ma täna Mehhikos pisikeses maiade külas.
Mongolid on nomaadid, ajalooliselt on nende loomuses olnud oma elukoha muutmine ja ühest kohast teise rändamine. Tänapäevalgi elab suur hulk rahvast sellist elu, ülejäänud pool ehk umbkaudu poolteist miljonit on peamiselt kogunenud pealinna Ulanbaatarisse.
Aasias on enamik riike meie jaoks väga odavad. Selles osas ei ole erandiks ka Mongoolia. Kohalik raha on tugrik ning 1 euro väärt 2700 tugrikut. Nii võibki juhtuda, et raha vahetama minnes on su rahakott järsku nii paksult raha täis, et see ei lähe enam kinni.
Rongidesse saab kaasa tuua enda toitu, kuid ka osta kohapealt. Selleks on mitu võimalust, esimene siis oma vagunis vagunisaatjalt, teine aga käia rongirestoranis.
Trans-Siberi raudtee on eelkõige venelaste endi jaoks. Nad kasutavad seda, et sõita külla lähedastele, minna puhkusele või liigelda hoopistükkis tööasjus. Kes olid siis need inimesed, kellega kohtusin mööda Trans-Siberi raudteed sõites?
"Ma oleks arvanud, et sellist mastaapi rongis on internet,“ ütleb üks mu sõber, kui kurdan, et söö-maga-loe-kirjuta-vaata filmi muutub rutiinseks ja tahaks välismaailmaga suhelda.
Kui ma hakkasin rongiga Tallinnast Moskva poole sõitma, alustasin Paulo Coelho raamatu „Aleph“ lugemist. Tegemist oli suurepärase seltsilisega, sest ka see rääkis Trans-Siberi läbimisest. Autor jutustas enda loo ja kõige selle taustaks oli ööd ja päevad rongis. Aga ilmselgelt oli Coelho sel rännakul (mis leidis aset kümme aastat tagasi) luksusklassis, meil nii mugavad asjalood polnud.
Blogi nimi on Seljakotiga maailma, kuid ausalt öeldes pole ma ammu päriselt oma suurt seljakotti selga pannud. Igatahes nüüd oli õige aeg seda teha tagasi ja minna seiklema. Venemaale.
Ma võin (mõnevõrra uhkusega) öelda, et oskan vene keelt keskmisest endavanusest noorest veidi rohkem. Nii ma mööda Valgevene pealinna Minski tänavaid kõndides vaatasingi, et igal pool on just venekeelsed sildid. Või on need valgevenekeelsed, aga lihtsalt niivõrd sarnased vene keelele?
Vladimir Putinist ja Donald Trumpist on pärast USA presidendivalimisi tehtud terve hulk anekdoote. Ühega neist tuli mulle meelde üks omapärane kohtumine Dubai lähedal kõrbes.
Araabia riikides kannab enamik mehi ja naisi traditsioonilist riietust. Mehed riietuvad tavaliselt üleni valgesse kandurasse, mis on põhimõtteliselt pikakäiseline kuni maani ulatuv valge särk. Naised seevastu riietuvad musta ürpi abayasse ning katavad pead hijabi’i ehk pearätikuga. Kui moodsamad naised kannavad isegi värvilist pearätikut, siis nii palju kui mina näinud, on abaya vähemalt musta värvi.
Novembrikuus oli minu reisipodcasti külaliseks neiu, kes on elanud kaks aastat Omaanis. Üks asi, mida ta välja tõi, on see, et Omaanis peetakse täiesti normaalseks, kui õhtul peatub sinu kõrval auto ja selle juht küsib, kas on vaja sind koju viia. Inimesed on lihtsalt niivõrd lahked ja sõbralikud.
Ma olen käinud enam kui 60 riigis, kuid pole kunagi tundnud niivõrd seda, et mõnes riigis tõstetakse naisi meestest tähtsamale pulgale. Ja selline asi juhtus Araabia Ühendemiraatides.
2013. aastal elas Araabia Ühendemiraatides 9,2 miljonit inimest ning sellest kõigest 1,4 miljonit olid kodanikud. Seega elab Emiraatides umbes seitse korda rohkem välismaalasi kui kohalikke.
Kui mult küsitakse, kuidas end reisil olles taskuvaraste eest kaitsen, nendin, et ei ole kunagi nende eest täielikult kaitstud. Loomulikult võtan ma tarvitusele teatavad meetmed, et varguse ohvriks mitte langeda, kuid iial ei või teada. Araabia Ühendemiraatidesse jõudes teatatakse meile, et ei pea sellepärast muretsema.
Dubai on suurejooneline linn, millel vaja millegagi uhkustada. Näiteks asub Dubais maailma kõige kõrgem hoone, 828 meetrit kõrge Burj Khalifa. Linn on täis pilvelõhkujaid ning on naljakas mõelda, et vaid mõnikümmend aastat tagasi polnud seal peaaegu mitte midagi. Linn on hiljuti ehitatud selliseks nagu me teda praegu näeme.
Ajast, mil ma viimati reisiblogi pidasin, on möödunud juba mõnda aega. Elu on lihtsalt nii läinud, et viimase aasta jooksul olen rohkem aega veetnud Eestis kui välismaal. Aga välismaaga olen ikkagi seotud väga tihedalt, sest vean Õhtulehe reisipodcasti "Järgmine peatus". Ja ega reisiraamatu välja andmisest pole ka üleliia palju aega möödas.
Lugesin Daily Mailist uudist, milles Põhja-Koread positiivsena näidanud Briti videoblogijat süüdistatakse selles, et Pyongyangi valitsus maksis talle kogu selle nalja kinni.
Üks töökaaslane saatis mulle paar päeva tagasi artikli, milles kõikides maailma riikides käinud reisisell andis nõu, millised on kümme riiki, kuhu igal juhul tasub minna. Kolleeg soovitas mul teha samasugune oma seisukohalt. Nii ma siis kirjutangi enda arvamuse, millised kümme riiki on olnud kõige erilisemad nendest 63, kus olen käinud.
Laupäeval jagati teist aastat blogiauhindu ning õnnestus minulgi väike preemia saada. Kuigi reisiblogi kategoorias ma ei võitnud, sain siiski kolmanda koha. Ausalt öelda ootamatult, sest ei pööranud üritusele eriti tähelepanu. Aga... superüllatus oli, et nii palju inimesi ikka hääletas minu poolt :)
Üks sagedasemaid küsimusi, mida mulle seoses Põhja-Korea reisiga esitatakse, on see, kui palju kõik maksma läks. Ma arvan, et selle teemaga oleks tore minu Põhja-Korea blogisari lõpetada.
Põhja-Korea propaganda on ilmatu suur. Elanikele räägitakse, et nad peavad valitsejatele kõige hea eest tänulikud olema, nemad on maailma parim riik ja kõik ameeriklased on halvad. Lisaks mäletame Kim Jong-Ili surmale järgnevat paanikat – nägime teleekraanil, kuidas tuhanded põhjakorealased lahistasid nutta, sest nende juht on surnud. Seda oli lausa naljakas vaadata. Kas nad päriselt ka usuvad kogu seda jama?
Tõin Põhja-Koreast suveniirina kaasa mõne raamatu ja ajalehti, mida nüüd ajaviiteks loen. Tekstid kubisevad propagandast, mida lugedes lihtsalt vangutan pead, muigan või ei oska mitte midagi teha.
Olen sellest oma Põhja-Korea blogipostitustes juba varemgi rääkinud – selline asi ei ole lubatud, et läheme kuhugi üksinda jalutama. Aga ühe korra ma tegin hästi natuke seda pattu.
Nii naljakalt kui see ka kõlab, ma pean tõdema, et Põhja-Koreas on meelelahutusasutusi. Omaette küsimus on aga see, kes üldse saavad neis käia. Tegelikult võin ligi sajaprotsendilise kindlusega väita, et kohalikel nendesse kohtadesse asja ei ole.
Põhja-Korea suurim hotell on Pyongyangis asuv Yanggakdo hotell. Põhja-Koreas käinud inimesed ja paljud muud huvilised teavad seda kohta lahendamata (")müsteeriumi(") järgi: mis asub Yanggakdo hotelli viiendal korrusel?
"Kas sul on vaja haiglasse minna?“ küsis Põhja-Koreas mult üks giididest. Uskumatu, ma näeksin, milline on Põhja-Korea haigla… või noh, milline ta on turistidele näidatuna... Aga et te aru saaksite, kuidas see juhtus, alustan lugu algusest.
Kirjutasin hiljuti Õhtulehe reisiküljele artikli Põhja-Koreasse reisimisest ning ütlesin seal otse välja, et Põhja-Korea on turisti jaoks maailma kõige ohutum paik. Nüüd ma mõtlen sellele lausele tagasi ja… võib-olla ikkagi ei oleks pidanud kirjutama seda artiklisse.
Põhja-Koreasse tulles tuleb turistidel kasutada sisseostude tegemiseks Hiina jüääne, USA dollareid või eurosid. Põhja-Korea vonnid antakse meile kätte ainult ühel korral.
Enne Hiinasse minekut küsisin seal käinud sõbrannalt, kas tal on mulle mingeid soovitusi või tahab millegi eest hoiatada. Üks asjadest, mille ta välja tõi, oli see, et hiinlased on heledanahalistest välismaalastest vaimustuses ja tahavad nendega pilti teha.
Lugesin täna lugu, kuidas kaks argentiinlannast seljakotirändurit Ecuadoris mõrvati ning kuidas sellele järgnenud vastukaja oli (peaaegu sama) šokeeriv nagu mõrv ise.
"Sa lähed Hong Kongi? Sa lihtsalt armastad seda kohta, küll näed!“ ütles mulle Hiinas üks noormees, kui kuulis, et lähen peagi Hong Kongi. Teadmine, et mulle kõnealune koht peab nii väga meeldima – kas see aitab kaasa sellele, et mulle päriselt linn meeldib või mitte?
Hiinas tuleb metroopeatustesse sisenedes alati läbida turvakontroll: pagasi peab kontrollist läbi laskma nagu lennujaamas ning metallidetektoriga katsutakse läbi kõik reisijad.
Kas turistile näidatakse Põhja-Koreas päriselu? See on riiki minnes ilmselgelt üks peamisi küsimusi. Kõik vastavad sellele küsimusele eitavalt. Tõepoolest, pean minagi siinkohal nõustuma.
Põhja-Korea on ülivaene riik. Seda me teame. Mida ma aga peaksin arvama sellest, kui meid, välismaalasi, viiakse Pyongyangis uhkesse kaubanduskeskusesse?
Ma isegi ei tea, mida ma arvasin ja eeldasin Põhja-Korea olevat. Midagi sellist, kus mitte miski ei toimu, tänavad on tühjad ja linnad mahajäetud? Seetõttu oligi asju, mis panid mind üllatuma.
Hiljuti tuli välja uudis, et Põhja-Koreas arreteeriti üks ameeriklane. See noormees oli Põhja-Koreas sama reisifirmaga ning isegi giid oli sama, kes minu reisil.
Uudis vesinikpommi katsetusest tuli umbes viis päeva enne seda, kui ma Põhja-Koreasse hakkasin minema. Ja nüüd veel see uudis ka, et nad tulistasid keelatud kaugmaaraketi. Põhja-Korea juhid on muidugi ekstaasis oma geniaalsusest – aga mida arvab tavaline inimene? Või mida nad on sunnitud arvama?
Minu reisimiste puhul kehtib vist see, et provotseeri mind mõnda riiki mineku osas ja ma leian viisi, et sinna minna. Ehk siis ütle mulle, et ma ei saa ja ma leian viisi, kuidas minna. Niisiis käisingi selle aasta jaanuaris ära Põhja-Koreas.
Õhtuleht ootab oma lugejatelt vihjeid ja pilte huvipakkuvate või murettekitavate sündmuste
või teemade kohta. Vihje või pildi saatja võib soovi korral jääda anonüümseks.